Osadus

Teismelisena tegin sporti, õppisin hästi ja mul oli sõpru, kuid kaheksandas klassis märkasin, et sõprade eluviis muutus mulle häirivaks. Nende meelelahutused viisid meid lahku ja ma hakkasin veetma enam aega omaette, eriti nädalavahetustel. Nii kaotasin oma senised sõbrad ja tundsin end järgmisel kooliaastal väga üksildasena, siiski jätkasin endist viisi sportimist ja õppimist. Olin käinud kirikus alates lapseeast, kuid tollel ajal hakkasin tõeliselt mõistma vajadust Jumala järele. Käisin õhtuti kirikus ja õppisin Jumalat päev-päevalt enam tundma. Mulle tekkisid uued sõbrad. Kadus ka pahameel endiste sõprade vastu ja ma hakkasin nende eest palvetama. Ma mõistsin, et polnud kunagi üksi jäetud ning mul polnud vajadust kohanemiseks selle maailma mõtteviisiga. Ma pidin avama silmad ja võtma Jumala oma ellu.