Lootus tulevikuks

Ma kasvasin üles puuduses. Elasime neljakesi väikeses ühiselamutoas, kuni ema lõpetas oma õpingud. Hiljem kolisime suuremasse majja, kuid me ei suutnud seal arveid maksta. Meil keerati elekter ja vesi kinni ning pidime elama “palverändurite kombel”, nagu ema seda väljendas. Ka kõige raskemal ajal ei unustanud ema meid julgustada, et Jumal kannab kõige eest hoolt. Vahel küsisime: “Ema, kust sa seda võtad? Meil pole ju peaaegu midagi!” Ema vastas meile Jeremija sõnadega, mis on kirjas tänases tekstis (Jr 29:11). See kirjakoht aitas mind rasketel aegadel teismelisena ja noore täiskasvanuna. Mind kinnitas teadmine, et kui Jumal hoolis vangipõlve viidud rahvast, kes oli ta korduvalt hüljanud, siis ta on ustav ka minule. Minu ema on olnud teadustöös edukas, meie kodus valitseb armastus ja meil pole enam puudust. Võin tunnistada, et Jumala soov on anda meile tulevikku ja lootust.