Rahutegijad

Seisin postkontoris järjekorras ühe ärimehe ees, kes pidi lennukile minema. Teenindus oli väga aeglane ja järjekord hakkas nurisema. Minu taga seisev mees säilitas rõõmsa oleku ja teatas, et küllap ta ikka lennule jõuab. Seepeale hakkas järjekord kiruma lennufirmasid ja viletsat transporti. Mees ei ühinenud ka seekord kriitikaga ning teatas, et ta lendab iga nädal ning kõik on alati laabunud. Ta kiitis ka turvatöötajaid ja jutustas meile natuke oma tööreisidest. Kui jõudsin viimaks leti ette, otsustasin mehe ette lubada, kuna tal oli kiire. Ta vaidles natuke vastu, kuid viimaks nõustus. Lahkudes kinkis ta mulle tänutäheks punase kaelkirjaku kujukese, millel oli firmalogo. Kuulsin järjekorrast tunnustavaid repliike. Kirjas koloslastele tuletab Paulus meelde, et meie kõne peaks alati olema armu sees ja et me teaksime, kuidas tuleb igaühele kosta. Sõnadel on suur kaal. Too ärimees teadis, kuidas tuua kriitika asemel esile heatahtlikkust. Tore kaelkirjak seisab mu laual ja meenutab rahustava kõne tähtsust.