Sõnad ja teod

Lugege 1. Johannese 3:11-24

Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!

1. Johannese 3:18
Kui jäin ootama teist last, pidime abikaasaga kolima Connecticuti osariigist Ohiosse. Ümbrus oli meile võõras ja kuna ma veetsin palju aega kodus väikelast hoides, tundsin end esimestel kuudel üksildasena. Siis leidsime kohaliku kiriku kaudu sõpru ja ühinesime nende väikese kodugrupiga. Kolm päeva pärast esimest koosviibimist tuli ilmale meie tütar. Minu elu läks raskemaks, sest pidin nüüd toime tulema kahe lapsega. Õhtuks olin sedavõrd väsinud, et pisarad kippusid silma. Siis kogesin midagi imelist. Meie ukse taha ilmusid kodugrupi liikmed, keda olime vaid korra kohanud, ning tõid meile maitsvat kodust toitu. Tegelikult jõudis koos sellega meieni ka Kristuse hea lõhn, mis kinnitas meid sel pingelisel ajal. Mõned sõbrad seisid sel ajal ise silmitsi elumuutustega, kuid ei pidanud paljuks meie pere eest hoolt kanda. See kogemus tuletas meile meelde, et Jeesuse armastus jõuab meieni inimeste kaudu, kes ei piirdu üksnes sõnadega, vaid teenivad ka teo ja tõega. Selles väljendub Jumala õnnistus.

Palve

Armas Jumal, tänu Sulle, et saadad me ellu inimesi, kes näitavad üles Sinu armastust, kui vajame seda kõige enam. Jeesuse nimel. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kuidas saan jagada Kristust kaasinimestega?

Palve tulipunkt

VÄIKELASTE VANEMAD

1. Johannese 3:11-24
11Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama.
12Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged.
13Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab.
14Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma.
15Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks.
16Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.
17Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest - kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?
18Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!
19Sellest me tunneme, et oleme pärit tõest. Ja me võime kinnitada tema ees oma südant,
20et olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik.
21Armsad, kui meie süda ei süüdista, siis on meil julgus Jumala ees
22ja mida me iganes palume, seda me saame temalt, sest me peame tema käske ja teeme, mis on tema silmis meelepärane.
23Ja see on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud.
24Ja kes peab tema käske, püsib Jumalas ja Jumal temas. Ja sellest me tunneme ära, et tema püsib meis - Vaimust, kelle ta meile on andnud.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.