Jumala karbike

Minu vend Lee oli ehitaja ja puutöömees. Pärast vähidiagnoosi saamist jätkas ta tisleritööd oma tagaaias väikeses töökojas. Lee oli elu jooksul teinud mitmesuguseid unikaalseid esemeid, mida müüdi meie kogukonnas heategevuslikel eesmärkidel. Eriti populaarne oli väike kirsipuust karbike, millel oli vaskplaat kirjaga “Jumala karp”. Karbi sees oli juhend, mille kohaselt pidi omanik kõik oma mured karpi panema ja sinna jätmagi. Lee tegi valmis ja jagas laiali sadu karbikesi ja sellest sai tema eriline teenistus. Viimastel elunädalatel jõudis ta teha veel mitu tosinat karpi, mis jäid lähedastele mälestuseks. Oma surmapäeval kinkis ta ühe hooldushaigla õele ja teise kaplanile, kes lubas seda järgmisel pühapäeval jutluses kasutada. Lee lahkus rahus igavikku, ümbritsetuna palvetavatest pereliikmetest. Vanad sõbrad tulid teda ära saatma ja need, kes polnud veel karpi saanud, lahkusid pisarsilmil, käes “Jumala karbike”.