Usust õigeks

Reisisin hiljuti kristlikku riiki, mis kuulus omal ajal Nõukogude Liitu. Külastasin mitmeid vaatamisväärsusi ja ühe põneva loodusliku objekti juures hakkas kohalik giid rääkima Piibli loomislugu. Kui ta oli lõpetanud, küsisin temalt, kas ta on kristlane. Sain jaatava vastuse, mispeale otsustasin uuesti küsida, kas ta peab end ka õigeks kristlaseks? Nüüd ei olnud ta enam kindel, sest ta käivat harva vanematel haudadel ja ka häid tegusid olevat vähe teinud. Seletasin talle, et meie õigus ei sõltu tegudest, vaid Kristuse tööst Kolgatal. Kui võtame usus ta oma südamesse vastu, siis teeb tema meid õigeks. Meie osa on uskumine. Giidil oli näol üllatunud ilme, kuid ta siiski nõustus minuga. Lisasin: „Vennas, see on väga hea, et sa teed häid tegusid. Neid on vaja, et sa võiksid olla õnnistuseks teistele ja sel viisil ka iseendale, kuid need ei tee sind õigeks Jumala ees. Mitte tegudest, vaid usust saad sa õigeks.“ Arutasime veel natuke seda teemat ja lahkudes oli minu vestluspartner südamest tänulik julgustava ja kinnitava sõna eest.