Abivalmidus

Olin elanud uues kohas juba umbes aasta, aga tundsin vaid paari lähemat naabrit. Kord vihmasel õhtul märkasin, et üks meie tänava elanik oli unustanud autotuled põlema. Kas peaksin talle seda ütlema? Meie kogukonnas elas mitmesugust rahvast ja vahel võis inimeste reaktsioon olla ettearvamatu. Sain siiski hirmust üle ja otsustasin Jumala abiga ütlema minna. Mees tuli koputuse peale uksele ja saanud kuulda minu tuleku põhjuse kohta, hakkas mind ülevoolavalt tänama. Olin teinud õige otsuse ja tundsin end hästi. Nii suurte kui väikeste otsuste langetamisel on hea otsida Jumala juhtimist. Paraku kaldume vahel tema märguannet eirama. Kui jätame oma ettekäänded ja hirmud kõrvale, siis õpime Jumalat ja tema tahet tundma.