Diagnoos

Juba kaks aastat on möödunud päevast, mil sain onkoloogilise diagnoosi. Tegemist on ravimatu vormiga. Minu sõbrad, perekond ja koguduseliikmed on mind sellest päevast saadik ümbritsenud palvete ja armastusega. Vähiravi keskuse personalist on saanud mulle otsekui teine perekond ning ma ootan keskuse igakuiseid külastusi. Hotellist haiglasse ravile sõites istus kord mu kõrvale noor naine, kes oli väga hirmul. Ta oli just saanud tõsise diagnoosi. Püüdsin teda lohutada ja rääkisin talle enda olukorrast. Naine päris imestunult, kuidas ma saan surmavast haigusest nii rõõmsameelselt rääkida. See andis mulle võimaluse oma usku jagada. Haigus on aidanud mul mõista, kuivõrd lõplik on inimelu, kuid meie eksistents ei piirdu maisusega. Me ei tea oma viimset päeva, kuid igaüks meist, nii terved kui haiged, saame võtta iga uut päeva Jumala kingitusena. Ma tean, kuhu olen teel, ja usaldan end Jumala hoolde.