Armuaeg

Minu kohustuste hulka pastorina kuulub ka hingehoiu korraldamine kohalikus haiglas. Kord kutsuti mind ühe vanema naisterahva juurde, kel oli ajuverejooks. Ta kartis surma ning kisendas nii Jeesuse kui minu poole. Püüdsin teda rahustada ja paanika põhjust välja selgitada. Naine oli veendunud, et ta patud on liiga suured, et taevariiki jõuda. Meenutasin Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast ja Isast, kes meid avasüli ootab. Seepeale vaidles naine vastu, et tema jaoks võib olla liiga hilja. Rääkisin siis röövlist ristil, kellele Jeesus andestas viimasel hetkel. Palvetasime koos ning hirm asendus peagi sügava rahuga. Kohtusime järgmisel hommikul uuesti. Naine võttis mu käe ja ütles, et on nüüd kindel, et Jumal on andestanud ning ootab teda tagasi koju. Pole oluline, kas tuleme Jumala juurde esmakordselt või pöördume tagasi kadunud poegadena, kes kardavad, et nende patud on andestamiseks liiga suured. Võime tulla Isa ette mistahes olukorras kindla teadmisega, et ta andestab ja tervitab meid avasüli.