Mesilased

Olime abikaasaga otsustanud mesilasi pidada. Uurisime mitu kuud kirjandust ning ostsime siis kohaliku mesiniku käest mesitaru koos tööliste ja mesilasemaga. Kaasas olid viis raami koos vastsete ja kärjega. Hakkasin huvi tundma, kas ema on ikka tarus. Seda polnud lihtne kindlaks teha. Abikaasa teatas, et me ei peagi teda nägema. Meile piisab teadmisest, et ta on olemas ja taru on elujõuline. Nädal hiljem sai uudishimu minust võitu ning ma avasin taru. Nägin kohe, et peres oli toimunud juurdekasv. Mesilasema ei näinud me kunagi, küll aga märkasime tema kohalolu. Vahel võime otsida Jumalat samal viisil. Kuna ta on nähtamatu, võime lootuse kaotada. Ometi on märke tema ligiolust kõikjal meie ümber. Nagu mesilasema puhul on ka usuelus oluline see, mida Jumala ligiolu meie elus korda saadab.