Lein

Isadepäeval, 34 aastat tagasi, seisime emaga haiglas isa voodi juures, et temaga lõplikult jumalaga jätta. Tunnen isast tänaseni puudust. Vanemad olid olnud abielus 43 aastat ning olin nende ainus laps. Ema lein väljendus vaikses kurbuses ja ma ei saanud tema heaks midagi teha. Sõnad ei suuda sellises olukorras valu vähendada ja tuge võib anda üksnes lähedase ligiolek. Olen seda mõistnud 25 aasta jooksul haiglakaplanina töötades, mil olen pidanud leinavaid peresid lohutama ja nende eest palvetama. Veelgi olulisem on Jumala ligiolu kogemine. Tänane kirjakoht räägib meile Issanda südamest, mida puudutas inimlik valu. Jumal on meiega, et meid lohutada. Tema ligiolek muutis olukorra Maarja ja Marta jaoks, ta ei jäta ka meid maha meie leinas.