Teeme ära

Meie kogukond otsustas korraldada koristustalgud. Umbes 70 osalejat asus puhtaks tegema soisel alal asuvat mangroovitihnikut, mis oli rämpsu täis tassitud. Oli väga palav päev ning ma küsisin puhkehetkel ühelt Nicoláse-nimeliselt noormehelt, mida ta meie ettevõtmisest arvab. Tema vastus kõlas: „Minu esimene mõte oli, et see paik haiseb ning rämpsu korjamine on vastik, kuid nüüd näen siin seost patuga, mis täidab inimsüdameid.“ Vastus pani mind mõtlema sellele, kuidas me suhtume isiklikku pattu. See paneb meid vahel vastikust tundma, kuid me vaigistame südametunnistuse hääle ning keeldume midagi muutmast. Nii võime kohaneda saastaga, jätkame nurisemist ja oleme veendunud, et me ei saa midagi ette võtta. Nicolás tuletas mulle meelde, et on aeg vabaks saada südamesse kogunenud rämpsust. Kristus pakub meile pattusest lunastust ja uut elu.