Kristlik pärand

Kui olin ühel päeval jälle köögis oma suurele perele süüa tegemas, tekkis mu tahtmine küsida: „Huvitav, kas pärast surma meenutatakse enam minu toidutegemist või tubade koristamist?“ Seepeale arvas abikaasa, et minu hauasambale võiks graveerida: Ta küpsetas head leiba. Nali naljaks, aga mind pani see mõtlema oma pärandi üle. Läänes oleme harjunud sellega, et ettevõtetel, kirikutel, perekondadel ja üksikisikutel on kombeks sõnastada missioon. Vahel kirjutavad inimesed juba enne surma valmis oma matusekõne. Kui me aga tahame järelehüüus enda kohta teatud asju kuulda, peaksime juba praegu ka vastavalt elama. Usun, et tänane kirjakoht sobib hästi minu elu juhiseks. Ma kannan seda koguni oma käekotis kaasas, sest seal on kõige olulisem ära öeldud. See võiks olla kõigi kristlaste missiooniks.