Palved ja usk

Kui mul täitus 89 eluaastat, olin sunnitud minema hooldekodusse. Põhjuseks oli haigus, millega kaasnes emotsionaalne ja vaimne kurnatus. Olin teeninud kogu elu pastori, kaplani ja nõustajana, kuid nüüd vajasin teiste abi. See oli hirmutav perspektiiv, kuid peagi märkasin, et see, mida olin kaua praktiseerinud ja teistele õpetanud, andis mulle endale nüüd vajaliku jõu. Suure tänutundega sain oma juubelit tähistada järgmisel aastal kodus sõprade keskel. Kui tegin kojusõiduks ettevalmistusi, pöördus minu poole üks hooldaja ja ütles: „Kui tulite siia, olite poolsurnud. Nüüd ei tunne teid enam äragi. Kas selles on osa ka teie usul ja palvetel?“ See küsimus aitas mul mõista, et palved ja usk pole üksnes lisavahendid raskuste ületamisel. Need on keskse tähtsusega meie vaimuliku tervise hoidmiseks mitte üksnes kriiside ajal, vaid igal päeval.