Jumala kutse

Teismelisena äratasin oma õe pühapäeva hommikuti üles ja kutsusin endaga kirikusse. Tavaliselt polnud ta nõus, aga ükskord ikkagi tuli. Pärast seda hakkasin teda kutsuma kaasa misjonireisile. Ta oli alguses jälle vastu, kuid ühel päeval olime koos teel Haitile. Minu vaimulik nõustaja tunnustas minu pingutusi õe toomisel koguduse juurde, kuid ma teadsin, et seda polnud teinud mina. Mina vahendasin üksnes Jumala häält, korrates tema kutset igal pühapäeval. Ühel päeval sai see kutse vastatud, mis pani Jumala kindlasti naeratama – üks laps oli tema kuningriiki jõudnud. Olin usaldanud Jumala ajastust, sest iga eitav vastus tõi lähemale õige hetke. Ka palvevastuseid tuleb vahel oodata, kuid meie asi on usaldada Jumala ajastust. Ka siis, kui me tema plaani ei mõista, tuleb lahendus just õigel ajal.