Koputus uksele

Minu lapsepõlvekodu oli ühes Londoni eeslinnas, kus üleannetud lapsed koputasid vahel meie uksele ja jooksid siis minema. Pärast ukse avamist oli meie ema segaduses ja pahane, et teda töö juures segati. Kui kolisin teise linna omaette elama, tegid kohalikud lapsed sama nalja ja ma mõistsin hästi oma ema pahameelt. Ma püüdsin aastaid elada ilma Jumalata. Viimaks jõudsin eluga ummikusse ja üks arukas sõber soovitas mul palvetada. Kahtlustest hoolimata otsustasin sellele uksele koputada ja oma suureks üllatuseks avas Jumal mulle ukse. Jumala ja sõprade abiga sain oma elu uuesti joone peale. Aastate jooksul olen õppinud, et Jumalat usaldades ei jää uksed minu ees suletuks. Vahel olen käitunud ka lapsikult – olen koputanud palves Jumala uksele, kuid pole tema vastust ära oodanud. Vahest on Jumal ukse avanud, kuid pole mind eest leidnud? Usun, et armuline Jumal kuuleb iga meie koputust ja vastab armastava Isana.