Usujõud

Poisikesena kukkusin kord katkise pudeli otsa ja vigastasin tõsiselt oma põlve. Arst õmbles haava kinni ja mu jalg seoti täiesti liikumatuks. Igal õhtul pidi isa mind trepist üles voodisse kandma ja hommikuti taas alla tooma. Ma pidin haarama isal kaela ümbert kinni, et tal kergem hoida oleks. Alguses kartsin kukkuda, kuid siis harjusin selle korraldusega ära ja järgmised kuus nädalat möödusid märkamatult. Kui ma Kristust veel ei tundnud, olin sageli hirmunud – nagu siis, kui isa mind esmakordselt trepist alla kandis. Olin kurb ja väsinud, sest mul puudus paik, kus rahus hinge tõmmata. Rahu saabus alles siis, kui kuulsin Jumala häält: „Ära karda!“ Ma toetusin temale ja ta on kandnud mind tänase päevani.