Arm ja halastus

Aastal 2008 läks mu isa ettevõte pankrotti. Olin siis 8-aastane ja ei mõistnud tookord isa meeleheidet. Ta oli mulle alati eeskujuks olnud ja toimunu tekitas minus suurt segadust. Isa hakkas otsima uut tööd, kuid ajad olid rasked. Igal õhtul esitasin isale lootusrikka küsimuse: “Kas leidsid tööd?” Päevad möödusid ja vastus oli alati eitav. Viimaks hakkasin lootust kaotama ja koguni Jumalas kahtlema. Ka isa märkas minu hääletoonis muutust ja otsustas mind julgustada: “Poeg, meil on praegu rasked ajad, kuid ära kunagi kahtle Jumala abis. See saabub omal ajal ja omal viisil.” Olen kogenud Jumala armastust ja juhtimist ka rasketel aegadel. Olen näinud nii küllust kui puudust, kuid Jumala arm ja halastus pole muutunud.