Tunnistus

Minu isa jätkas jutlustamist ka pärast vanaduspuhkusele jäämist. Enne 89. sünnipäeva otsustas ta võtta vastu kutse viimast korda pühapäeval jutlustamiseks. Mina võtsin ette 7-tunnise teekonna, et teda kuulata. Sellest kujunes liigutav jumalateenistus, sest isa mõistis, et tema aeg on ümber saanud ja teised võtavad teenimistöö üle. Ta alustas jumalateenistust ja avas oma vana Piibli. Siis toimus midagi erilist – isa väsinud hääl muutus korraga tugevaks ja kõne ladusaks. Kuuskümmend viis aastat jutlustamist andsid talle kindluse selle viimase sõnumi edastamiseks. Ta mäletas endiselt kirjakohti peast ja kuigi pidi aeg-ajalt märkmeid vaatama, andis Püha Vaim ta sõnadele kaalu. Teenistuse lõppedes mõistsime, et isa oli meile pidanud kaks jutlust – ühe sõnadega ja teise palju aastaid kestnud ustava tunnistusega.