Abikäsi

Hotellis töötades jäi mulle silma Mzee. Ta liikus vaevaliselt kepi najal ja tuli vahel teed või kohvi jooma. Mul hakkas mehest kahju ja otsustasin tema tausta uurida. Keegi viis mind tema elamise juurde, milleks oli rohust punutud auklike seinte ja katusega hütt. Mzee naine ja sugulased olid ta hüljanud ning ta pidi vanas eas ise toime tulema. Ta oli ka peenraid teinud, et midagi söögiks kasvatada. Otsustasin vanakesele kord nädalas natuke toitu viia. Minu abi pole suur, sest mu enda võimalused on piiratud, kuid Jumal pole ka mind unustanud. Hiljuti külastas mind üks sõber, kes otsustas mind rahaliselt toetama hakata. Usun, et nagu Jumal andis mulle märku Mzeed aidata, sai mu sõber ilmselt südamesse korralduse mind toetada.