Jumala kõne
Lugege 1. Kuningate 19:6-18
Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin. (1. Kuningate 19:11-12)
Hiljuti avanes mul võimalus jälgida paadiga järvel olles päikeseloojangut. Minu taga värvus taevas purpurseks, minu ees oli see oranž ja kollane. Järv oli peegelsile ja minu ümber olid üksnes loodushääled. Vaatepilt oli lummav ja ma tajusin vaikuses Jumala lähedust. Ta oleks nagu sosistanud: „Usalda mind!“ Sel hetkel unustasin kõik oma probleemid ja lihtsalt istusin Jumala ligiolus.
Mulle meenus kirjeldus Eelija kohtumisest Jumalaga (1Km 19). Prohvet ei leidnud Issandat loodusjõududes – tuules, maavärinas ja tules. Kohtumine leidis aset vaikses sahinas. Me kaldume otsima Jumalat suurtest asjadest, kuid sageli leiame ta sealt, kus on vaid siirad mõtted ja alandlik süda. Jumala ligiolu kogemine on suurimaid õnnistusi.
Tina Claxton (Ontario, Kanada)