Varjud

Seisin akna juures ja vaatasin pikki varje, mida raagus puud lumele jätsid. Kui tuulepuhangud oksi raputasid, hakkasid varjud tantsima. Vaatepilt pani mind mõtlema valguse olemusele. Varjud tekivad üksnes tänu valgusele. Ka siis, kui meid ümbritseb pimedus, pole valgus kunagi päriselt kadunud. Kui mul avastati vähktõbi, leidsin end korraga pimedusest, kus valitsesid hirmud ja kahtlused. Mis minust saab? Millised kõrvalmõjud toob kaasa ravi? Kas mul on lootust tulevikuks? Pärast operatsiooni ja keemiaravi hakkasin uuesti nägema valgusekiiri. Meenutasin kõiki minevikus kogetud õnnistusi ning Jumala ustavust. Tema sõnad tõid mu südamesse tagasi usu, lootuse ja rahu. Minu elu on muutunud, kuid Jumal on seesama. Tema valgus paistab endiselt pimeduses ja varjud peavad taganema. Oma elu raskel perioodil leidsin Jumalas lootuse ja julguse minna vastu tõsisele väljakutsele.