Surnud luud

Võitlus depressiooniga viis mind Jumalast eemale. Ma elasin mitu kuud otsekui udus. Hommikused palvehetked ja jumalateenistused tundusid raske koormana ning igasugune tegevus koguduses oli väga väsitav. See oli vaimulik põud, mis pani mind viimaks Jumala poole pöörduma: „Miks pidi see mind jälle tabama?“ Ühel päeval suutsin siiski taas Piibli avada ja sattusin lugema tänast kirjakohta Hesekieli raamatust. Kas surnud luud peaksid saama elavaks? See küsimus lähendas mind Hesekielile, sest tundsin end olevat samasuguses olukorras. Mu luud olid surnud ning lootus kadunud. Lugu läks edasi Hesekieli prohveteeringu kirjeldusega, mille järel surnud luudest said viimaks elavad hinged. See kirjakoht liigutas mu südant ja mu eluvaim sai uuendatud. Mind täitis uus lootus ja teadmine, et Jumal ei jäta mind maha. Ka pealtnäha lootusetus olukorras annab Jumal meile uue elu.