Isa usk

Mu isa suri mõned aastad tagasi. Igatsen teda endiselt taga, eriti mõnel emotsionaalselt raskel perioodil. Ta oli mulle alati toeks, aitas raskeid töid teha ja tegi suurepäraselt süüa. Isa tervis polnud hea ja tal tuli taluda raskeid operatsioone ja keerulist ravi, kuid julgus ja meelekindlus ei jätnud teda kunagi maha. Nagu me kõik, polnud ka tema täiuslik. Vahel ta vaidles kangekaelselt teistega, tal oli raske mõista tütarde tundeid ning ta ei tundnud kunagi huvi meie õppimise ja töö vastu. Isal oli vastuoluline iseloom, kuid ta jättis meile erakordse pärandi – ta juhatas meid Jumala juurde. Ta pole enam meie kõrval süüa tegemas ja ostukotte kandmas, kuid tänu temale on meil usk Issandasse. Ma pole orvuks jäänud ja kunagi tervitab Isa koos Kristusega mind elutee lõpus.