Elutormid

JAGA FACEBOOKIS

Lugege Matteuse 14:22-33

Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest. (Psalm 18:17)

Minu ema suri siis, kui olin varastes kahekümnendates ja vastabiellunud. Kahjuks ei saanud ta näha minu viit last. Selleks ajaks oli tal tegelikult juba 22 lapselast ja ta oli suurepärane vanaema. Ta hoidis kõiki neid beebieas, kudus ja õmbles neile riideid ja oli vajadusel alati kohal. Ema suri just siis, kui vajasin teda kõige enam. Hakkasin koguni Jumalat süüdistama. Lapsevanema roll oli väsitav ja ma unustasin Jeesuse, kes tahtis olla koos minuga kahtlustes ja leinas. Tänasest evangeeliumi tekstist loeme Peetrusest, kes kaotas samuti Jeesuse silmist. Ta pööras pilgu tormile ja oleks peaaegu uppunud, kui Jeesus poleks päästma tõtanud. Elutormid võivad ähvardada meid vahel meeleheitesse uputada, ometi hoolib Issand meie igapäevastest väljakutsetest enam kui oskame arvata. Meil tuleb usus teda appi hüüda.

Dianne Fegan (Queensland, Austraalia)

PALVE:
Issand Jeesus, tänu Sulle, et kuuled meie appihüüdeid, olgu päeval või öösel. Aamen.

PÄEVA MÕTISKLUS:
Hoian pilgu Jeesusel, kes vaigistab tormi.

PALVE TULIPUNKT:
VANAEMAD

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.