Jumala laps

Olin abikaasa ja lapselapsega teel ostukeskusest koju, kui märkasime tee ääres meest plakatiga. Sealt võis lugeda, et tegemist on veteraniga, kes on valmis kasvõi tantsima, et söögiraha saada. Püüdsin kiiresti mööda sõita, aga meie lapselaps sundis mind peatuma: “Papa, sellel mehel on ju kõht tühi!” Tavaliselt ma sellistele kerjustele tähelepanu ei pööra, kuid lapse märkust ei saanud eirata ja mulle meenus lisaks tänane kirjakoht. Ma ei tea, kas too mees oli veteran ja kas ta oli tõesti puuduses, kuid igal juhul oli ta üks Jumala lastest. Me pidasime kinni ja ostsime talle lõunasöögi. Lahkudes õnnistas ta meid ja tänas lahkuse eest. Mõistsin, et olin saanud väärtusliku õppetunni.