Väljakutse

Sattusin kord eksamiperioodil Cambridge’i ülikooli territooriumile ja märkasin ringi jalutades üliõpilast, kes istus pingil, pea käte vahel. Ilmselt oli ta väga kurb. Mõtlesin, et peaksin teda lohutama, kuid ei söandanud. Jalutasin tookord edasi, aga hiljem hakkas mind südametunnistus vaevama. Ehk oleksin saanud noort inimest tema kriisihetkel aidata? Minu enese elus on olnud hetki, kui olen vajanud teiste tuge. Pärast minu ema surma istusin kirikupingis ja lootsin, et keegi mind leinas lohutaks. Paraku seda ei juhtunud. Sageli pelgame oma muret jagada, et kaaslasi säästa, aga kardame ka teisi lohutada, sest ei tea nende reaktsiooni. Sel viisil kaotame võimaluse toetada ja lohutada tõelisi abivajajaid. Jeesus hoolis kõigist, tervendas ja julgustas. Tahaksin toimida Jeesuse eeskujul, sest inimlik suhe kaalub üles riski saada tõrjutud.