Julgus paluda
Lugege Luuka 8:49-56
Kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema perest ja ütles: “Su tütar on surnud, ära tülita enam Õpetajat!” Aga seda kuuldes Jeesus vastas Jairusele: “Ära karda, usu ainult, ja ta pääseb!” (Luuka 8:49-50)
Ühel päeval, kui olin köögis hommikusööki valmistamas, otsustas mu poeg ise endale vahvleid küpsetada. Kuna ta polnud seda varem teinud, kostis peagi karjatus. Poiss oli oma sõrmed ära kõrvetanud. Nutune laps seletas, et ta ei tahtnud mind toidutegemise juures segada. Sidusin poisi sõrmed kinni, määrisin ta vahvlitele tavalisest enam siirupit ja õpetasin, et alati tuleb vajadusel teistelt abi paluda. Olen vahel ka ise mõelnud, et minu mured on liiga väikesed, et nendega Jumalat tülitada. Temal on kindlasti palju suuremad asjad ajada. Sarnaselt Jairuse lähikondlasele pole vahel ka minu lähedased minu probleeme alati tõsiselt võtnud. Püüdes ise oma harjumusi muuta ja suhteid korraldada, olen tavaliselt läbi kukkunud. Jumala armastus seevastu julgustab meid tema tarkust kõiges usaldama. Taevane Isa hoolib meist samal viisil, nagu me vanematena hoolime oma lastest. Me võime alati abi paluda, mis ühtlasi kasvatab meie usku. Jumala arm muudab meid tänulikuks.
Kathleen Elizabeth Dunlap (Colorado, USA)