Jumala au

Kui sain 13, pidin minema elama oma sugulaste juurde farmi. Üheks minu tööks oli maisitõlvikute korjamine suurde kotti, mis mulle selga seoti. Kui kott sai täis, pidin saagi köögis ära sorteerima – osa läks söögiks, osa müügiks ja ülejääk läks sigadele. Tööpäeva lõpul pidin sigade osa välja kandma ja nende aedikusse viskama. Muidugi oleksin töö asemel tahtnud pigem sõpradega aega veeta, suplemas ja kinos käia. Igal õhtul enne uinumist luges tädi Elsa mulle Piiblit ette. Üks kirjakoht, mis mulle kohe meelde jäi, oli tänane tekst Kirjast koloslastele. Mäletan, et tundsin tol korral häbi, et olin farmitööd põlanud. Sugulased kandsid ju minu eest suuremeelselt hoolt ning austasid Jumalat oma raske tööga. Tollest päevast alates hakkasin neid innukalt aitama ning minus tekkis armastus nii töö kui loomade vastu. See eluperiood farmis tõi mu ellu rahu ja rõõmu. Oma sugulastelt õppisin seda, et mistahes tööd kogu hingest tehes, toome me au Jumalale.