Kaotus

Minu venna elu lõppes 50-aastaselt ja see oli mulle raskeks löögiks. Ma ei suutnud enam palvetada, üksnes pisarad voolasid. Mu vend oli väga aktiivne inimene, kes liikus ning elas Issanda ligiolus, nagu seda väljendab tänane kirjakoht. Ta hakkas kõndima juba kaheksandal elukuul, tegeles paljude spordialadega, palvetas kirikus põlvitades ja plaksutas jumalateenistustel ülistuse ajal kaasa. Tema, kes teenis Jumalat oma sportliku eluviisiga, oli lahkunud ja mind leinama jätnud. Kui tundsin, et mu osadus Jumalaga laguneb koost, tuli mul mõte toimida venna eeskujul. Hakkasin regulaarselt tervisejooksu tegema. Alguses palvetasin jooksu ajal oma vanemate ja vennalaste pärast, vahel tegin Jumalale etteheiteid kaotuse pärast. Hiljem hakkasin tajuma, kuidas jooksurütm ja värske õhk mu hinge kosutavad. Jumala ligiolu kogemine ja teadmine, et ka Jeesus nuttis oma sõbra surma pärast ja mõistab mu kaotust, andsid mulle hingerahu tagasi. Ma jooksin koos Jumalaga.