Armulaud

Kohtusime Evaga 1995. aastal seoses üleilmse naiste palvepäevaga. Meie kogunemine toimus Austraalias, Eva tuli Poolast ja mina Indiast, kuid meist said head sõbrad. Me oleme hoidnud kontakti ning teineteise perede eest palvetanud. Eva peres oli traditsiooniks jagada jõululaupäeval pereringis armulauda. 1996. aastal saatis ta mulle Poolast oblaate, mida nad ise kasutasid. Nii saime olla omavahel osaduses. Olime seda traditsiooni aastaid järginud, kuid ühel aastal oblaadid ei saabunud. Teadsin kohe, et midagi on juhtunud ja hiljem selguski, et Eva oli igavikku lahkunud. Meie rahvus, keel, nahavärv ja traditsioonid olid erinevad, kuid meie sõpruse aluseks oli ühine usk – üks Issand, üks usk ja üks ristimine. Meie osaduse tegi tugevamaks ühine armulaud, mis väljendab Jumala võrratut armu ja Kristuse ohvrit, mis ühendab inimesi üle maailma. Tänu olgu Jumalale, et kuulume sellesse kogukonda.