Igavene elu

Mu abikaasa oli heitunud. Pärast seda, kui arstid olid teda mitu kuud hingamisprobleemide pärast ravinud, ei suutnud nad ikka veel diagnoosi panna. Tulevik oli ebakindel. Pastorina oli mu abikaasa pühendanud oma elu teiste teenimisele ja koos nendega läbi pimedate orgude kõndimisele. Nüüd näis ta olevat ise eksinud ja segaduses. Ma nägin vaeva, et leida viise, kuidas teda lohutada. Kuid isegi ühiste põnevate väljasõitude meenutamine, mida aastate jooksul nautisime, tõi vaid ajutise leevenduse. Ühel päeval, mitte kaua aega enne tema surma, astusin tema palatisse ja tundsin rahu, mis ei olnud pärit sellest maailmast. Nõrga naeratusega näol pöördus abikaasa minu poole ja küsis: “Kas oled järgmiseks suureks seikluseks valmis?” Ta toetus Jeesuse tõotusele: “Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Ma mõistan, millist lohutust see sõna võib pakkuda neile, kes võitlevad oma läheneva surma reaalsusega, aga ka neile, kes maha jäävad. Meie maise keha surm ei ole lõpp. Kui võtame Jeesuse vastu oma Päästjaks, ootab meid ees uus suur seiklus.