Ootamine

Eelmisel sügisel istutasin aeda neli ratsuritähe sibulat. Kolm hakkasid kasvama peaaegu kohe, taimedel tekkisid tugevad varred ja pungad ning ma sain need sõpradele jõuludeks ära kinkida. Neljas sibul aga istus oma potis ega teinud midagi. Nädalad möödusid ilma kasvumärkideta. Kobestasin murelikult mulda, lootust oli vähe, kuid otsustasin veel oodata. Teised lilled olid juba ära õitsenud, kui märkasin neljandal sibulal rohelist võrset. See hakkas innukalt kasvama. Me ei näe alati, mida Jumal teeb. Mõnikord me ei tea, kas Jumal üldse midagi teeb ja sellega on raske leppida. Läbi sajandite on usklikud inimesed pimedatel aegadel hüüdnud: „Kui kaua me peame abi ootama? Kus on Jumal? Kas ta on mu palveid kuulnud? Kas ta hoolib?” Minu lille hiline õitsemine annab lootust. Jumal hoolib ja kuulab mind. Me ei pruugi alati näha väliseid märke, kuid elujõud tuleb omal ajal esile. Sellele teadmisele toetudes võime hüüda Jumala poole, kelle armastus on vankumatu. Siis ootame, kuni näeme esimest rohelist võrset.