Murdumine

Talvel jalutan sageli koeraga metsas. Et tihnikus teed teha, murran vahel teel olevaid oksi. Enamik neist murdub kergesti, kuid mõned on nii painduvad, et ei murdu. Varem uskusin, et olen usus sedavõrd tugev, et võin küll raskustes painduda, kuid ei murdu kunagi. Kevadel metsas jalutades olin tunnistajaks, kuidas murdunud okstel uued võrsed tärkasid. Mõistsin, et vahel on ka murdumisel omad eelised. See pakub võimalust uueks kasvuks, mis avardab mu vaatenurka ja aitab usuelus edasi. Kui lasen lahti vanadest mustritest, mis mind enam ei teeni, saavad asemele tulla uued võimalused. Möödunud aastale mõeldes võin öelda, et olen vastu pidanud, aga kogenud ka murdumisi. On aeg olla paindlik ja aeg lasta end murda. Meie vaimne teekond nõuab mõlemat.