Kalju

Lapsepõlves meeldis mulle kive korjata. Ma hulkusin meie kõrbelises piirkonnas ringi ja korjasin üles kõige huvitavamad kivid. Need olid reas mu aknalaual ja maja taga verandal. Hoidsin oma kive käes ja kujutasin ette, kuidas neid kunagi kujundasid vulkaanid ja rõhk iidses maa- ja meresügavuses. Mõtlesin ka Jumalale, kes need protsessid on käivitanud. Matteuse evangeeliumis viitab Jeesus oma õpilase tugevusele ja nimetab ta kaljuks, millele rajab oma Kiriku. Ometi on ka kaljus pragusid, aga vaatamata kõigile inimlikele vigadele saab Peetrusest apostel, kes viib hea sõnumi kõikjale. Kuidas on lood minuga? Tean oma vigu, mida on enam kui küll. Kas olen küllalt tugev, et käia Jeesuse jälgedes? Pühakiri näitab, et ma ei pea olema täiuslik – Jumala arm aitab mul oma ülesande täita.