Jumala hääl

Olime külas minu abikaasa perel Melbourne’is, Austraalias. Istusime aias lõunalauas, kui meie neljaaastane poeg Jesse kuhugi kadus. Mõne aja pärast ilmus ta välja, käes tükk punast pakkepaberit. Poiss oli paberitükist vaimustuses, sest sellel kujutati suurt lindu. Ta hüüdis: „See on lind! Ema, ma armastan sind!“ See kummaline kogemus meenutas mulle, kui sageli ei oska me tähele panna Jumala häält. Ta võib pöörduda meie poole sõnadega: „Täna on kaunis päikesetõus ja ma armastan sind!“ või hoopis: „Sind on tabanud suur mure, kuid ma armastan sind!“ See on seesama vaikne hääl, mis kõnetas prohvet Eelijat tänases kirjakohas. Kui meie tähelepanu on eemal, siis kuuleme küll sõnumit, kuid see ei jõua meie teadvusse. Ometi on Jumal meiega kannatlik. Hoidsin Jesse linnupildi alles, sest see meenutab mulle Jumala alatist ligiolu. Tema pilgu all oleme kaitstud ja meie usk kinnitatud.