Valvur

Lapsepõlves vaevasid mind vahel hirmuunenäod. Olin umbes üheksane, kui ärkasin kord ehmatusega üles. Ma ei suutnud toas orienteeruda ja põrkasin vastu ust. Oli hilisõhtu ja mu isa istus veel ajalehte lugedes elutoas. Mäletan tänaseni, et isa nägemine rahustas mind maha. Isa ei märganud mind, kuid tema olemasolust piisas, et meelerahu tagasi saada. Isa oli mulle ju palju kordi toeks olnud. Tema armastust ja ustavust tundes läksin rahuliku südamega voodisse tagasi ja jäin magama. See mälestus tuletab mulle alati meelde, et Jumal, kes meid valvab, et maga kunagi. Ta tunneb meie vajadusi ja on valmis appi ruttama. Teadmine, et ta on alati lähedal, annab meile rahu.