Nutulaul

Nutulaulud peegeldavad Jeruusalemma allakäiku seoses babüloonlaste sõjakäiguga. Enamik rahvast oli kas tapetud või vangipõlve viidud. Linna oli jäänud väike hulk, kelle olukord oli lootusetu. Umbes sellised tunded valdasid mind siis, kui meie kogudus kaheks jagunes. Paljud liikmed lahkusid vanast hoonest, et asutada eeslinnas uus kirik. Meie vitraažakendega ajaloolises kirikus valitses nüüd kurb vaikus, eriti pühapäevakooli ruumides. Mul oli tunne, nagu oleks Jumal ise lahkunud. Oleksin tahtnud koos Nutulaulude autoriga taga leinata aegu, mil kirik oli täis rõõmsaid inimesi ja laste laulu. Nutulaulude raamat pakub siiski ka väljapääsu, julgustades meid reaalsusele julgelt vastu astuma ja oma valu Jumala ette tooma. Prohvet hüüab: “Vaata, Issand, kuidas mul on kitsas käes!” (Nl 1:20) Pärast ahastust saab ta uue lootuse ja alustab ülesehitust. See on ka minu kogemus. Kannatustega toime tulemiseks tuleb esmalt olukorda tunnistada, oma valu välja valada ja seejärel Jumala ligiolule toetuda. Jumal ei lahku kunagi.