Lootus

⁶Surmavalla köied ümbritsesid mind, surma võrgud sattusid mu ette.
⁷Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat ja kisendasin oma Jumala poole. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette, ta kõrvu.
⁸Siis värises ja vabises maa, mägede alused kõikusid ja põrusid üksteise vastu, sest ta viha süttis.
⁹Suits tõusis ta sõõrmeist ja tuli ta suust oli neelamas, tulised söed lõõmasid tema seest.
¹⁰Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv.
¹¹Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning ta hõljus tuule tiibadel.
¹²Ta pani enesele katteks pimeduse, majaks enda ümber mustavad veed, paksud pilved.
¹³Kumast lõhkesid pilved ta ees, sadas rahet ja tuliseid süsi.
¹⁴Issand müristas taevast ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält rahe ja tuliste sütega.
¹⁵Ta heitis oma nooli ja pillutas neid, lõi kangesti välku, ja pani need sähvima.
¹⁶Siis said nähtavaks vete sügavused ja maailma alused paljastusid sinu sõitluse läbi, Issand, sinu sõõrmete tuule puhangust.
¹⁷Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
¹⁸Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid vägevamad minust.
¹⁹Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.