Kristuse Ihu

Lugege 1. korintlastele 12:14-26

Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.

Roomlastele 12:5
Tavaliselt pöörame tähelepanu oma ihuliikmetele siis, kui need endast ise märku annavad. Hiljuti lõin oma suure varba nii tugevasti vastu lauajalga, et luu praksatas ja valu oli nii suur, et pidin maha istuma. Sel hetkel ei omanud minu jaoks enam miski muu tähtsust. Murtud varbaluu vaevas mind mitu nädalat. Eriti raske oli kingi jalga saada. Hommikuste jalutuskäikude asemel istusin köögis kohvitassi juures ja isegi kirikus püüdsin istuda võimalikult välisukse lähedal, et jalavaeva säästa. Miski, mida ma varem tähelegi ei pannud, omandas järsku olulise tähenduse. Kristlastena moodustame Kristuse Ihu, kuhu kuulub mitmesuguseid liikmeid. Nende hulgas võib olla neid, keda me pole märganud või oleme nende panust alahinnanud. Põhjuseks võib olla meie enesekesksus. Kristus väärtustab iga inimest – seda kinnitab tema ohvrisurm meie kõigi eest.

Palve

Taevane Isa, aita näha ja väärtustada kaasinimesi Jeesuse eeskujul, et võiksime peegeldada Sinu armastust maailmale. Aamen.

Päeva mõtisklus

Julgustan ligimesi, nagu Jumal julgustab mind.

Palve tulipunkt

NEED, KEDA OLEME ALAVÄÄRISTANUD

1. korintlastele 12:14-26
14Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed.
15Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?
16Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?
17Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine?
18Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis.
19Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu?
20Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.
21Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!”,
22vaid hoopis vastupidi - need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud,
23ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust.
24Meie nägusail liikmeil ei ole seda ju tarvis. Kuid Jumal on ihu nõnda seadnud, et ta on andnud puudulikumale rohkem au,
25et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest.
26Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.