Vastutus

2003. aastal vajas üks mu töökaaslane neerusiirdamist ning ma otsustasin lasta uurida enese sobivust doonoriks. Need uuringud muutsid mu ellusuhtumist. Veetsin tunde vastuvõturuumides koos inimestega, kes lootsid saada uut neeru ja võimalust edasi elada. Hakkasin tajuma isiklikku vastutust kaasinimeste elude ees. Ühe neeruga on võimalik normaalselt elada, seega oli mul enam kui ma ise vajasin. Minu töökaaslasele leiti teine doonor, aga Jumal oli juba mu südant muutnud ja ma otsustasin anda oma neeru mulle tundmatule abivajajale. See kujunes minu jaoks elumuutvaks kogemuseks. Olen mõistnud, et kõik kuulub Jumalale. Ta ootab meie valmisolekut ligimesi teenida. Tavaliselt mõtleme rahalistele vajadustele, aga me saame anda ka oma aega ja isegi osa oma ihust.