Usaldus

Lugege Filiplastele 4:10-13

Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.

Filiplastele 4:11
Kui selgus, et olin rebestanud juba teise põlve ristatisideme, sattusin masendusse. Olin just paranenud samasugusest vigastusest, mille sain kaheksa kuud tagasi. Nüüd pidin selle vaevalise tee uuesti läbi käima – ees ootasid operatsioon, karkudega käimine ja füsioteraapia mitme nädala jooksul. Miks Jumal lubas sel juhtuda ja millist kasu pidi see mulle tooma? Sel ajal köitis mu tähelepanu tänane kirjakoht kirjast filiplastele. Too salm oli mulle tuttav, kuid ma polnud selle üle kunagi tõsiselt mõelnud. Kuigi ma ei saanud vastuseid oma küsimustele, mõistsin üht – ma saan sellest katsumusest üle üksnes koos Jumalaga. Nii otsustasin teha ususammu ja usaldada teda. See otsus andis mulle rõõmu ja rahu, mida ma oma varasema vigastuse ajal ei kogenud. Ma tean, et mul pole vaja oma koormaid üksinda kanda – võin need usaldada igal päeval Jumala hoolde.

Palve

Armas Jumal, aita anda oma võitlused üle Sinule, teades et katsumused kasvatavad ja tugevdavad meie usku. Aamen.

Päeva mõtisklus

Jumal on minuga igas võitluses.

Palve tulipunkt

FÜSIOTERAPEUDID

Filiplastele 4:10-13
10Väga suureks rõõmuks Issandas oli mulle see, et te viimaks jälle virgusite mõtlema minule; sest teie olete ju mõelnud, aga teil polnud sobivat juhust.
11Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on.
12Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses.
13Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.