Udu

Ilmaennustus oli paljulubav, välja arvatud hommikune udu. Olime siiski abikaasaga optimistlikud ja alustasime oma veerandmiilist retke järve äärde, kohvitassid käes ja binoklid kaelas. Kuid tihe udu kattis järve ja purustas kõik meie lootused näha ümbrust. Mõtlesin, et meie jalutuskäik oli täielik pettumus, kuid just siis hakkas udus laulma pilalind. Kuulasin alguses tema serenaadi, seejärel tundsin ära kanada laglede iseloomulikud häälitsused. Järvelt kostis veepinnale hüppavate kalade laksatusi. Tagasi jalutades ei otsinud me hirvi, nagu tavaliselt, vaid peatusime, et imetleda vahtrapuude säravaid värve, punaseid marjakobaraid ja puuladvas toimetavat oravat. Elus valitseb vahel udu ülekantud tähenduses. Me ei tea, millal see hajub, ja meie kannatus võib katkeda. Kuid kui elu tundub ebakindel, tuleks suunata mõtted Jumala suveräänsusele ja meenutada, et miski ei tule Loojale üllatusena. Kuni udu hajub, võime keskenduda sellele ilusale, mis meid endiselt ümbritseb. Võime usaldada oma plaanid ja tuleviku armastava Jumala kätte.