Jumala armastus

Owen kiindus minusse, kuigi ma polnud otseselt tema õpetaja. Mind koridoris märgates jooksis ta mind alati kallistama. Lapse puuduliku kõneoskuse tõttu ei saanud ma kunagi teada, mis teda minuga selliselt sidus. Ma polnud kunagi teinud midagi sellist, millega oleksin Oweni tähelepanu ära teeninud. Isegi siis, kui pidin teda vahel ignoreerima, jooksis ta järgmine kord jälle minu juurde. Oweni tingimusteta armastus minu vastu meenutab mulle Jumala armastust. Ma ei ole teinud midagi, et tema armastust ära teenida, kuid mitte miski ei saa seda minult ära võtta. Jumala armastus on tõepoolest teenimatu arm, just nagu Oweni kiindumus minu vastu. Iga kord, kui poiss minu poole pöördus, tuletas see mulle meelde, et Jumala armastus on kingitus, mida ma pole ära teeninud. See on õnnistus, mis julgustab mind armastama teisi nii, nagu Jumal armastab mind.