Igapäevane leib
Lugege Matteuse 14:13-19
Ja Jeesus käskis rahvahulkadel istuda rohule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taevasse, õnnistas ja murdis ning andis leivad jüngrite kätte, jüngrid aga andsid need rahvale. (Matteuse 14:19)
alustasin köögis tegutsemist – mõõtsin hoolikalt pärmi, jahu, suhkrut ja lisasin näpuotsaga soola. Kui ma asusin koostisosi kokku segama, meenus korraga meieisapalve: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev.“ Kui olin taigna kerkima jätnud, istusin korraks maha ja jäin mõttesse. Kui sageli olen seda palvet korranud, sõnadele süvitsi mõtlemata? Hiljem küpsetamist jätkates meenus kirjakoht, mis kirjeldas seda, kuidas Jeesus murdis leiba, tõstis selle taeva poole ja tänas Jumalat. Kelle või mille eest Jeesus õieti tänas? Kas põllumeeste eest, kes külvasid ja saaki kogusid? Kas päikese eest, mis soojendas maad ja aitas nisul kasvada? Kas kosutava vihma eest, mis andis seemnele elujõu? Kui värske leiva lõhn oli köögi täitnud, tulin mõttele, et ehk tänas Jeesus kogu jumaliku hoole eest meie ümber – looduse ja inimeste eest, tänu kellele jõuab lihtne leivapäts meieni. Meenutagem meiegi neid, kelle töö vilja me maitseme. Tõstkem silmad taeva poole , et Jumalat tänada.
Iris Alderson (Massachusetts, USA)