Kalasaak

Aastaid tagasi elasin Floridas. Ühel hommikul püüdsime Key Westi lähedal delfiinkalu. Saime neid sedavõrd suurel hulgal, et oli selge, et me neid ise ära süüa ei jõua. Rannas saime kapteni käest aadressi, kuhu soovitati üleliigsed kalad viia. See oli roomakatoliku nunnade abikeskus, kus pakuti vaesuses elavatele inimestele kuus korda nädalas õhtusööki. Andsime kalad üle ja meid kutsuti tagasi õhtusöögile. Kui abtiss oli toitu õnnistanud, teatas ta kohaletulnuile: “Tänase õhtusöögi muretsesid meile katoliiklane, protestant ja juut. Teie taust pole oluline, olete kõik teretulnud Jumala laua äärde!” Meie kingitus oli lihtne ja kalad oleks tõenäoliselt raisku läinud, kui me neid ära ei oleks andnud. Kuid see väike heategu saatis mind ootamatult kaua. Harva möödus mõni nädal, kui keegi poleks mind tänaval peatanud, kalade eest tänanud ja Jumala õnnistust soovinud. See kogemus aitas mul mõista, et meie ühiskonnas leidub endiselt palju raskustes inimesi, keda saab mitmel viisil aidata. Õnnistus, mis saab osaks andjale, ületab sageli annetuse väärtuse.