Lahendus

Esimest korda märkasin, et mu vanimal õel on midagi viga, kui ta oli 65-aastane. Ma sain õelt tänukaardi, aga ei tundnud tema käekirja ära. Tegemist oli esimese märgiga dementsusest, millele järgnesid paljud kummalised otsused, mida ta järgnevatel aastatel tegi. Meie pere hakkas muretsema. Õde ei osanud enam autot juhtida, poest toidukaupa tuua ega pesu pesta. Samas keeldus ta arsti juurde minemast. Pärast insulti jäi ta sedavõrd nõrgaks, et ei suutnud enam enda eest hoolitseda. Me paigutasime ta samasse hooldekodusse, kuhu meie ema kolis elama selge mõistusega 93-aastaselt. Nüüd elas seal minu õde, kes oli alles 73. Palvetasin murelikult, et Jumal aitaks mul selles olukorras ka midagi head näha. Aja jooksul kohanes õde oma seisundiga ja ma hakkasin märkama Jumala juhtimist ja õnnistusi. Õde viibis nüüd soojas ja puhtas kohas, kus oli hea toit ja hoolitsev personal. Ta sai arstiabi, kui seda vajas, ning me ei pidanud enam muretsema tema olukorra pärast. Mu kurbus kadus ning ma mõistsin, et Jumal on olnud armuline nii talle kui meile.