Igapäevased imed

Mul on tavaks hommikuti koeraga kodu lähedal looduses jalutada. Me kohtame sageli metsloomi – hirvi, oravaid ja jäneseid. Need kohtumised on olnud sedavõrd sagedased, et mu koer juba teab, kus loomad liiguvad, ja annab mulle neist varakult märku. Mõnikord satume emahirvede ja vasikate karja peale, vahel kohtume noore pulliga. Ilma koera abita ma neid tõenäoliselt ei näeks. See on pannud mind küsima: kui palju õnnistusi olen päeva jooksul veel märkamata jätnud? Tavaliselt koostan vajalikest ülesannetest nimekirja ja märgin täidetud ükshaaval ära. Ma ei tee seda enesehinnangu tõstmise nimel, vaid tahaksin sellega au anda Jumalale abi ja õnnistuste eest. Tänu põhjuseks on ka võimalus imetleda metsas hirvekarja. Jumal ei hinda mind päeva jooksul saavutatu järgi. Olulisem on võtta aega Jumala kohaloleku nautimiseks kaunis looduses, kummardades ja kiites Loojat.