Kohalolek

Enne jõule suri mu parima sõbranna Sandra abikaasa Doug 59-aastaselt äkksurma. Sandra vajus sügavasse leina. Mehe surm tõi mulle meelde minu enese varasemaid kaotusi ja ma mõistsin, mida pean tegema. Asusin pärast teate saamist kohe teele, et olla lese kõrval pereliikmete saabumiseni. Sandra istus diivanil, vahel nuttes, vahel lihtsalt aknast välja vaadates. Ta oli otsekui tardunud olekus. Mistahes sõnad tundusid selles olukorras tühised ja sobimatud. Istusin lihtsalt tema kõrval, käsi tema õlal. Tundus, et ta ei pannud minu kohalolekut peaaegu tähele. Ootasin sõnatult, kuni saabusid teised lähedased ja algas matusteks valmistumine. Pärast matuseid ütles Sandra: „Aitäh, et lihtsalt istusid mu kõrval. Ma ei vajanud su sõnu, vaid sinu kohalolu.“