Õppetund

Ühel lämmatavalt palaval hommikul mööda teed kõndides olin väga murelik. Kinnisvaravaidlused, pereprobleemid ja üldiselt ebakindel tulevik muutsid mu sammud raskeks ja mind valdas lootusetus. Korraga märkasin eakat meest, kes vedas käsikäru, mis oli täis vanametalli. Tema riided olid kulunud ja nahk päevitunud. Kõik viitas raskele elule, kuid mees laulis rõõmsalt ja ülistas Issandat. Kärule oli koguni kirjutatud: „Jumal on armastus.” Nähes kedagi sel viisil Jumala armastust kuulutamas, olin sügavalt liigutatud. See mees andis mulle väärtusliku õppetunni. Tema usk ja usaldus olid vastukaaluks minu muredele. Mulle tuletati meelde, et Jumala armastus ei kao kunagi. Ma pidin vaid õppima seda tundma, usaldama ja laskma end sellest juhtida.